Viimastel aastatel katsume ikka teha mõne paari-kolmepäevase suusamatka Soomes. Päris Lappi pole veel jõunud, sest sageli puhkused kuluvad suvistele tegemistele, kuid ükskord jõuame sinna ka. Seekord kasutasime ära pikka nädalavahetust Vabariigi aastapäeval ja tegime 2,5 päevase tiiru Salamajärve rahvuspargis, Kesk-Soomes (või 1/3 peal umbes-täpselt).
See aasta on Eestis lund nii vähe olnud, et palju pole suuski, eriti matkasuuski alla saanud. Sama jama kummitab see aasta ka Soomet – nii lumevaest aastat väga ei mäletatagi. Õnneks leidsime natukse lund, täpselt parasjagu, et saime väikse suusamatka tehtud.
Salamajärvi rahvuspargi valisime, kuna esiteks, pole väga kaugel Helsingist – lootus siiski oli, et seal juba lund (Helsingis oli samal ajal must maa) ja teiseks, seal oli kesksoome kohta mitmeid autiotupa’sid ehk metsamajakesi, mis on alati nunnud, isegi kui seal ei ööbi. Need nagu vaatamisväärsus omaette, eriti kui pole tegemist tüüp-projektiga vaid nt mõne vana jahi või metsavahi majaga, mis antud hiljem Metsähallituksen ehk Soome mõistes RMK kasutusse matkajate tarbeks.
1. päev. Alustasime Erijärve parkimiskohalt Salamajärve nurgast, kust liikumise mööda Hirvan kierrost lõuna poole. Esimesed kilomeetrid üritasime ehk liigagi palju mööda rada liikuda, kuid suht varsti hakkasime otsima lagedamaid alasid, nagu rabasid ja järvi, kus saaks tasasemal maal sõita ja lumi kannaks paremini. Enamus inimesi ilmselt ei ole sellele mõelnud, kuid lumi kannab palju paremini avamaastikul kui metsavahel, sest avamaastikul “tambib” tuul lume kinni, metsas ei ole aga sellist tuult ning lumi on pehmem. Rääkimata kelgust, mida ei ole alati kõige lõbusam puude ja mätaste vahel vedada.
Hüpates korraks kelkude juurde, siis kasutame Paris pulka nime all tuntud plastik matkakelkusid, isetehtud veoköie süsteemi ja seljas on rakmed kuhu veo-ots on kinnitatud. Nii toimub kelgu vedamine kogu ülakehaga, st kelgu raskus ei ole ainult puusal, vaid jaotub ka õlgedele. Üldse on kelguga hea raskemat talvevarustust kaasas vedada. Paljud kasutavad jäikasid veoaisasid, kuid me oleme siiani jäänud oma amortisaatoriga veoköie juurde (köiega või aisadega vedamisest võiks eraldi romaani kirjutada, mõlemal on oma tulihingelised pooldajad).
Paar kilomeetrit meie alguskohast oli esimene vana, väike ja armas Pitkälahti autiotupa (majake), kus oleks olnud väga mõnus kahekesi ööbida. Kahjuks oli see meie matka alguses ja sinna pidama jääda me ei saanud.
Palju pause ei teinud, kuna lootsime enne pimedat võimalikult kaugele välja suusatada, kuna kogu matka aeg oli piiratud ja kolmanda päeva lõunast oli vaja juba asuda tagasiteele. Esimesel päeva liikusime veel Sysilampi autiotoa juurest läbi, kus saigi väike snäkk võetud ja edasi. Nüüd lõikasime üle soo pikki kellegi suusajälge, mis mingi hetk vales suunas keeras, sealt edasi läksime jälle oma teed. Päris hea = kerge liikuda, kui saab kellegi suusa või mootrsaani jäljes sõita 🙂 Sood/rabad on siiski suusamatkal alati kiirteed, kus on hea liigelda. Mida vähem metsa, seda parem (üldiselt), kuid ega metsast ka täielikult pääse.
Päikseloojanguks jõudsime Heikinjärve laavu juurde ja valgus hakkas kiiresti kaduma. Arutasime 10 min, kas jääda või minna veel edasi. Telkida tohib seal rahvuspargis ainult ametlike laargri/lõkkekohtade juures. Lõpuks otsustasime ikka veel ca 3 km edasi sõita, seda enam, et algul saime ligi kilomeetri mööda järvejääd sõita ja see oli lihtne minek. Lõpuks saime pimedas kogu matka kõige mägisema lõigu läbida, aga see polnud ka midagi hullu. Päris lõpus alles panime pealambid pähe. Ja siis hakkas meie ööbimiskohaks valitud laavu juurdest kellegi pealamp paistma. Selge – oleme öö koos kellegiga. Veel viimane väikse kahtlase jääkattega jõe ületus ja tehtud. Jõudisme Pyydyskoski laavu juurde. Enne meid oli seal üks Soome matkajate paar, kes nagu selgus, olid ka väikest viisi youtuberid. Etteruttavalt võib öelda, nad olid ka ainukesed inimesed, keda 2,5-päevase matka jooksul nägime.
Meie laavu oli päris äge kotalaavu (ma ei teagi kuidas seda hästi tõlkida). Igaljuhul püstkoja mooda laavu, kuhu alla mahtus päris palju rahvast.
Ööbisime esimese öö telgis. Lund oli nii vähe, et eeskotta auku kaevata ei saanud (kes talvel paksu lumega telkinud, teab, miks see hea). Aga saime hoopis laavu all lõkkeääres istuda, mis veel parem. Õnneks Soome Metsähallitus ei ole nii ära keeranud kui meie RMK ja veab ikka lõkkekohtadesse talvel ka puud. Päris kurb, et RMK sellest loobunud Eestis. Igaljuhul korralik 20 km matkapäev.
2. päev. Öö ära magatud, saime mõistlikul ajal hommikul toimetama. Algne plaan oli saada kella 10 paiku liikuma, aga see 10:30 ka nüüd nii hull ei olnud. Kuna eelmine päev oli ka pikk autosõit matkakohta jõudmiseks, siis esimesel päeval saime alles lõunast rajale. Teadsime, et teine päev tuleb kõige pikem, sest 58 km Hirvan kierros’e ring oli vaja ära teha ja viimasele päevale ei saa palju jätta. Me küll lõikasime üle rabade ja järvede rada sirgemaks, aga eks see oli orientiir, mis meid ees ootab.
Soovisime head teed oma laagrikaaslastele, kes alles ärkasid, kui me juba asju uuesti kelkudele pakkisime ja minekut. Kusjuures õhtul sai jutu sees arutatud, et mis kell nad hommikul ärkavad. Vastuseks saime, et HOMMIKUL nad küll ei ärka 🙂 Alustuseks väike metsalõik ja siis saime kiiresti jälle sohu, mis alguses oli avar ja hästi sõidetav, kuid lõpus läks aina puisemaks, kuni vahetult enne rajale jõudmist oli paras võsa. Natukse tüütud olid ka laudtee sektsioonid rajal, kuna lund oli sedavõrd vähe ja lumi oli pehme sulalumi, nii et laudtee peale ei saanud sõita ja servadest vajus suusk läbi. Õnneks meie rajavalik oli selline, et laudteede juures või peal sõitsime minimaalselt (rajal muidu kilomeetrite viisi laudteid).
Kohati sai ära kasutada rahvuspargi piiri sihte. Seda just metsastel aladel, sest soomlased on uhked piirisihid sisse raiunud ümber terve rahvuspargi, seega sai suht ilma puudevahelise slaalomita mööda sirgeid sihte sõita mingitel lõikudel. Abiks ikka 🙂
Teisel päeval saime selgelt kõige lihtsamad ja mõnusamad kilomeetrid läbitud rabades, aga ka päris mitu korda liikusime üle suurte järvede. Jää paksusega probleeme ei olnud, küll aga ilm oli plussis ja vahepeal sadas vihma, mis tekitas just järvedele erit tummise lörtsikihi. Suusatasid põhimõtteliselt vees. Paljudes kohatades olidki suured veeloigud jää peal.
Hilise lõuna tegime Lehtosenjärve laavu juures, mis oli samasuguse ehitusega, nagu meie ööbimiskoht. Väga ilus saari täis suur järv, suvel võiks seal väga mõnus olla…kui sääski ei ole juhuslikut meeletult. Arvestades, et tegemist suuresti läbi soode ja rabade kulgeva rajaga, millede vahel palju järvi, kraave jm veekogusid, siis tundub, et suvel see ilmselt sääseparadiis. Lõunapausi ajal muutus vihm piisavalt tüütuks, et vahetasime hingavad matkajoped veekindlate vastu.
Päeva lõpu poole saime päris palju mööda metsateid sõita ja see oli hea. Metsastel aladel oleks muidu olnud väga raske. Lund kas ei olnud, või oli paks ja pehme sulalumi, mis ei kandud üldse. Keegi seal väga enne liikunud ka ei olnud, seega mingit jälge ees ei olnud. Teed päästsid palju vaeva. Osalt rada kulgeski metsateedel, osalt võtsime ise teelõike juurde. Teed olid küll jäised ja sulanud, aga ikka parem, kui 20-30 cm sügavusele lumme iga sammuga vajuda.
Kui tee otsa sai, siis oli väike otsustuskoht, kas minna lühemat teed läbi metsa rajale või pikemalt läbi metsa raja/sihi, aga lõpuks saame rabale ja hõredamasse metsa. Valisime viimase Maili tungival soovil ja kuigi alguse oli jube sumpamine, siis varsi leidsime saani jälje, mis viis meid otse ööbimiskohta – Valvati autiotoale. Tegu oli laagrikohtade hooldusrajaga mootorsaanidele, mida ei olnud ühelgi kaardil. See oli super leid 🙂
Valvati majakesse jõudsime nõks peale päikseloojangut, kui juba hakkas hämarduma. Valvati on vana metsavahi koht, kus metsavahi majast tehtud matkamajake. Kedagi teist seal ei olnud, maja oli suur. Suur Autiotoa mõttes. Muidu armas majake, aga meile liiga suur ja soojaks seda kütta ei õnnestunudki päriselt. Valvatis oli ka saun 🙂 See oli ka üks asi, mis just sinna tõmbas ööbima. Sauna lava tundus hiljuti renoveeritud olevat, aga nagu peale 3 tundi kütmist selgus, siis korralikult seda soojaks talvel ei saa…vähemalt mitte 3 tunniga. Ütleks, et keris on leiliruumi suuruse kohta korralikult aladimensioneeritud. Aga kerisekivid läksid kuumaks ei leili visates sai ikka sooja sisse. Istusime vist ligi tunni 40-50 kraadises saunas 🙂
Peale sauna kobisime magama. Ega vist toas ei olnudki palju soojem kui õues telgis, aga vähemalt ei pidanud vihmas ja märjal lumel telkima. Päeva distantsiks kujunes 23 km.
3. päev. Viimase matkapäeva distantsiks teadsime olevat umbes 7km. Kuna oli vaja õhtuks Helsingisse laevale jõuda, siis oligi lühike ots viimaseks jäetud. Ega hommikul pikka pidu ei olnudki, sõime, koristasime toa ja sauna ja asusime liikuma. Algul saime kohe 4km mööda teid sõita. Teed olid paremas suusatamisseisukorras, kui eelmine päev – ehk siis lumisemad, mitte nii jäised.
Kui veel 2km minna oli, siis peale väikest arutelu otsustasime minna mingit kahtlast rada mööda rabale ja seal navigeerida lõpuks tagasi ametlikule matkarajale vahetult enne autoni jõudmist. Oli jälle nats sügavat sumpamist, kuid rabakese teises servas leidsime õnneks jälle oma vana sõbra – mootorsaani jälje 🙂 Viimane kilomeeter oli siiski ametlikul rajal sumpamist autoni. Jõudisme isegi kokkuvõttes kiiremini autoni, kui olime arvestaud, seega saime rahulikult tagasi sõita. Helsinigis jõudisme ka ühe tori.fi-st ostetud kanuu peale võtta ja söömas käia.
Oli selline pika nädalavahetuse minimatk, mis tõi hästi igapäeva mullist välja. Kokkuvõttes läks kõik hästi, varustus pidas vastu ja me ise ka. Lühikeselt matkalt mingeid erilisi tagasilööke ei ootagi, aga kunagi ei või teada, mis võib jutuda. Kogu matka distants tuli täpselt 50 km.
Karta on, see talv rohkem ei jõua suusamatkale ja rõhk läheb jälle aerutamisele. Loodame, et järgmine talv on lumerohkem ja saame ka rohkem matkasuusatama.
