Jõulude ajal 2025. a mängis kalender kätte võimaluse, kus ilma puhkust võtmata sai tänu punastele pühadele pikalt puhata. Kuna me erilised jõuluinimesed ei ole, siis sai otsustatud võimalust kasutada ja minna suusamatkale.
Oleme siiani käinud paaril aastal Soomes suusamatkadel, aga rohkem kevade poole ja pigem kagu ja kesk-Soomes. Seekord aga osustasime minna põhja poole, seda enam, lõuna ja kesk-Soome olid suht lumevabad nagu Eestigi. Lund tekkis piisavalt kusagilt Kuusamo joonest üles põhja poole ja eks oleks leidnud ka mõne lähema koha kus sõita, aga tõmbas ikka põhja. Lõpuks langes otsus Itäkaira / Kemihaara piirkonnale, kus oleme ka sügismatka käinud tegemas paar aastat tagasi. Kuna alad on suured, siis käisime seekord ainult kohtades, kus enne pole käinud. Kirsiks torid veel asjaolu, et seal kandis päris mitu saunaga autiotupa ehk majakest.
Siis kui enamus lääne tsivilisatsoonist hakkas 23.12.2025 jõule tähistama, hakkasime me põhja poole sõitma. Sõita on üksjagu, Helsingist Tulppiosse näitab Google Maps 1079 km. Nagu ikka Lapis käimiseks, läheb meil tavaliselt 2 päeva kohalejõudmiseks – üks pikk sõidupäev ja teine poolik päev. Kella 2:00ks jõudisimegi vahemajutuse kohta Kuusamos. Seal edasi jäi veel ainult 4 tundi matka alguspunkti sõita.
24.12.2025 kella 13:30 paiku jõudsime oma matka alguspunkti Tulppios. Raske aru saada, kas seda kohakest saab isegi külaks nimetada, igaljuhul on seal talvel tee lahti lükatud ja isegi parkimistasku tekitatud. Kuna varustus oli juba eelnevalt kelkudele valmis pakitud, siis saime alla poole tunniga viimased asjad pakitud, sõiduriided selga ja liikuma.
Esimesed 1,5km saime mööda mingi majakeseni viivat teed sõita, hea lihtne minek alguseks. Kui aga tee-äärseid hangi vaatasime, oli selge, et pikalt see pidu ei kesta. Ja ei kestnudki. Enne hange keermist võtsime nö soojendusdressid maha ja läks lahti meeletu müttamine uputavas hanges. Tundurisuusad ei kadnud üldse. Maili veel püsis paremini hangel, aga mina vajusin iga sammuga 20-30cm läbi. Oleks siis et vajud niiama läbi, aga ei, vajud nii et suusaninad püsti ja sabad sügaval hanges. Kelk tundub megaraske ja iga sammu asutumiseks (ja astumiseks, mitte suusatamiseks) vaja kukutud august välja ronida, et kohe järgmise sammuga tagasi sõita. Meie “kiireim” kilomeeter võittis üle 41 minuti!
Teel esimesse laagripaika mõtlesime küll, et ei tea kaugele me sedasi üldse välja jõuame. Väga lootusandev see minek ei tundunud.
Laagrisse jõudes muutus elu jälle ilusamaks. Tampisime sisse telgiplatsi ja raja lõkkekoha ja telgi vahel.
Sebisime lõkkematerjaliks ühe metsakuiva männi ja ka vedelat vett leidsime lähedalt lahtisest kraavist. Mis veel õnneks vaja 🙂
Tegelt nägime sel õhtul ka matka kõige paremaid virmalisi 🙂
25.12.2025. Hommikul soojendasime telgi eeskojas matkapliidil varem autos Maili poolt valmis tehtud võileibu. Päris kaval liigutus talvematkaks. Meil olid igast Tactial peened hommikusöögid ja muud peened matka hommikusöögid ka kaasas, aga lõpuks jäid need kõik puutumata ja käiku läksid vanad-head võikud. Talvematkal hea trikk võikud varem valmis teha, nii pole vaja külmas hommikul midagi aretama hakata ja miinuskraadidega säilivad võikud peaaegu igavesti, ainult toorest kraami ei saa peale panna mis ära jäätuks. Panni peal üles soojendatud singi-juustu krõbedad võikud maitsevad ikka ülihästi 🙂
Pakkisime laagri kokku ja asusime teele. Õhtul olime laagris olles suurespiirdes välja mõelnud, kuidas edasi sõidame. Vaheinfoks, et meil pole tavaliselt kindlat matkalpaani. Hea, kui teame, kuskohast ja millal alustame ja millal lõpetame. Täpsed plaanid teeme jooksvalt vastavalt oludele ja isegi kui teeme mitme päevase plaani, siis vaatame selle iga päev uuesti üle ning vajadusel korrigeerime. Hommikuks oli hang palju kandvamaks muutunud, mille eest olime päris tänulikud. Ilmselt aitas kaasa temperatuuri tõus paari miinuskraadini. Nii sai juba suusatada, isegi ees rada teha polnud enam teab mis raske. Kõik on muidugi suhteline, kogu matka oli kelgu vedamine kõige raskem, mis meil seni matkadel on olnud. Aga sõita sai. Vahel ikka uppus suusk lumme, aga see ei toimunud enam igal sammul nagu esimesel päeval.
Päeva eesmärk oli jõuda Härkätunturi majakesse, kus on ka saun. See on ahvatlev sihtpunkt. Arvestasime, et 10-11 km sinna sõita umbes ja kui enam sisse ei vajunud igal sammul, siis arvasime et oleme varakult valges kohal. Suures piires jälgisime UKK -rada, mis on suverada, seega suusatamiseks mitte kõige optimaalsem. Suve ja talveteed teatavasti väga erinevad. Suvel otsitakse kuiva maad, talveteed lähevad üle soode ja vahel ka üle järvede. Meie õnneks saime ligi 2/3 päevateekonnast sõita taliteel, kust küll keegi enne meid ei olnud liikunud, seega oli see lihtsalt suur hang, aga vähemalt saime jälgida sihti, mitte ei pidanud võsas ragistama. Lisaks kulgeb talitee tasasemal maastikul, mis raskete kelkudega väga abiks. Tegelikult kelgud ei olnudki väga rasked, aga kuna lumi oli väga pehme, siis kelk vajus piisavalt lumme, et tekitada olulist takistust. Lisaks tekib huvitav olukord puuderlumes, kus suusajälg on sügav ja kelgust kitsam, seega on kelk pidevalt viltu, mitte ei tule normaalselt otse järgi. See on jälle lisatakistus, kuna üks külg/nurk vajutab lumme.
Suurim tõus oli meil 2km enne Härkätunturi majakest. Mäe ette sohu jõudes tundus see päris raske, eriti arvestades suuskade õrna kandvust, kuid tõusma hakates ei olnudki asi nii hull. Sooja sai küll korralikult. Mäe lauge tipp oli ebamäärane, lisaks hakkas väljas hämarduma, nii et tõus tundus lõputult pikk. Mingi hetk siiski algas oodatud langus teisele poole mäge. Suures tõusuhirmus ei pannud tähele, et ees on ka poro aed. Sealt oleks saanud ka üle ronida, aga olime UKK-raja lähedal ja 100-150m kõrvalepõiget viis meid väravani. “Värav” oli aga trepid üle aia. Kuna olime juba kohalejõudmise ootuses ja väljas oli hämar, siis võtsime suusad jalast ja vedasime ennast ja kelgud üle (tagantjärgi tarkusena oli 20m eemal poole lihtsam pärisvärav). Peale poroaia ületust läks tee juba mõnusalt allamäge ja umbes 10 min hiljem jõudsimegi majakeseni.
Majas polnud 10 päeva keegi käinud ja enne seda oli kuuajane auk külastustes. Terve suur uhke maja oli meie päralt…koos saunaga 🙂 Sinna konkreetsesse majakesse oleks vabalt mahtunud 10 matkajat magama (hütte eri projektidega).
Kütsime toa soojaks ja panime niisked magamiskotid ja telgi kuivama. Päris luksus nii matkata, kui saab vahepeal varustust kuivatada. Ja sauna painime ka kütte muidugi. Saun on Härkätunturi maja juures hea korras ja annab mõnusa leili. Eraldi ahi ka eesruumis, mis kulub hästi ära, kui talvel korralik külm väljas.
26.12.2025. Järgmine päev läksime ilma kelkudeta Värriotunturi viiendat tippu võtma. Jah, Värriotunturil on 6 tippu ja nende nimed on numbrid – Esimene, Teine, jne 🙂 Viiendat selle pärast, et seal on kõige laugem ja lihtsamini ligipääsetav nõlv, enamus teistes kohtades oleks olnud vaja rohkem metsas sõita või tõusta järesemat nõlva pidi. Tundru tippu oli ligi 7 km sõita, millest kolmandik oli mööda UKK märgistatud rada, kolmandik üle soo ja kolmandik tõusu, mis lõpuks läks täiesti lagedaks. Kohale jõudmiseks oli vaja paar oja ületada, mis vajas lumesildade otsimist ülesvoolu, sest allavoolu oli oja pamiselt lahti. Lumi kandis päris hästi ja ilma kelguta oli juba iseenesest väga palju lihtsam ja kiirem suusatada.
Kui “all” oli suhteline tuulevaikus, siis tundrule tõustes tuul muudkui tõusis koos kõrguse tõusuga. Koos tuulega muutusid ka lumeolud. Avatundrul on lumi hoopis teine, mis metsavahel. Kõva tuul pakib lume kõvaks kokku, enam ei vaju suusk sisse vaid saab kõva lume pinnal sõita. Väga mõnus vahelduseks. Ka meie suusad on just sellisteks oludeks mõeldud. Suutsime ilusti otsa mäkke sõita, ilma et oleks pidanud sikk-sakitama või kääri astuma.
Üleval oli tuuline ja külm. Nähtavus oli heal juhul 100m ja kõik oli ümberringi valge. Vahepeal tuli täielik lumepimedus, sest peale valge lume ei paistnud midagi, raske oli ka aru saada, kus on tipp. Kuigi mägi oli lage, pidi tippu GPSi pealt vahepeal otsima, muidi oli raske lumepimeduses suunda võtta.
Üleval kaua ei passinud, sest seal seista oli külm. Otustasime peale väikest arutelu sama teed tagasi minna. Oleks olnud huvitav suusatada üle tundrute, aga lõpuks oleks pidanud kuidagi üle päris laia oja saama. Ei hakanud riskima, et pärast peame vastuvoolu tagasi sõitama, et ületuskoht leida.
Alla mäge oleks oodanud natukese kiiremat minekutki, kuid lahe oli siiski allmäge vahelduseks sõita. Tundurult metsani jõudsime siiski alla 10 minutiga. Ka soos ja metsavahel läks päris kiiresti, sest nüüd oli oma suusajälg ees ja sai isegi suusatada, mitte ainult paksus kohevas lumes tammuda. Tagasi jõudsime siiski hämaras, samas tuleb mainida, et jõulude ajal hämarik seal kandis väga pikk (mitu tundi). Õhtul tegime süüa ja sauna. Päris hea õhturituaal.
Lootsime vara magama saada, aga kuidagi läks pisiasjadega tegeledes õhtu ikka pikemaks kui plaanisime. Sellest ei olnud ka lugu, meil kusagile väga kiiret ka polnud järgmisel päeval.
27.12.2025. Tagasisõidu päev. Mitte küll veel autoni, kuigi hädapärast oleks sinna ka ära pressinud, aga suundusime samasse lõkkekohta, kus olime esimese öö. Seekord oleks pidanud meil oma hea suusajälg ees olema, aga nii lihtne see päris ka ei olnud. Öösel oli nii palju lunud sadanud, et kohati oli raske meie kahe päeva vanust suusajälge üles leida. Etteruttavalt valdavalt siiski leidsime.
Liikuma hakates oli kohe vaja mäe otsa tõusta, kust tulles treppidest üle poroaia ronisime. Nüüd valges oli ilusi näha kõrval olev värav 🙂
Mäel ja edasigi oli kohati päris keerukas oma suusajälge leida. Kohati ei näinudki seda, aga tundsid jalgeall, kas lumi oli kõva või pehme. Palju saigi siin läbivajumise järgi sõidetud. Ühes soos kaotasime raja täiesti ära, kuid umbes poole kilomeetri pärast olime tagasi UKK rajal ja ka omas vanas jäljes metsavahel. Ei läinud palju aega, kui keerasime ära oma taliteele, mida mööda tulime. Päeva teises pooles läks sõit kergemaks ka, oma osa mängis kindlasti ka see, et nüüd oli rohkem vaevumärgatavat aga siiski allmäge.
Kuigi arvasime, et jõuame kiiresti laagrisse, ja ei tea, mida ajaga teha, siis laagris olime jälle täpselt selleks ajaks, kui just hakkas hämarduma. Käisime veel natukse jälge ette sõitmas, et viimane päev oleks kergem, kuid pikalt ei viitsinud minna. See oli tagant järgi ka mõistlik, sest öine torm lõi jälle kõik kaardid segamini.
Lõkke tegemine, telgi ülespanek ja muud laagitoimetused võtavad talveoludes märkamatult päris palju aega. Siiski saime suht mõistlikul ajal magama. Plaan oli viimasel päeval võimalikult kiiresti autoni jõuda ja hakata tagasi Savonlinna sõitma, mis tähendab 10 tundi ilma peatusteta sõitu.
Olime telgi magamiskotis ja vaatasime veel matkavideot telefonist kui äkki läks trall lahti. Keegi oleks nagu nuppu vajutanud ja rahulikust õhtust sai tormine öö. Me vaatasime küll ilmaennustust, kuid keskendusime liigselt temperatuurile ja sademetele. Nii jäi märkamata, et öösel tuleb korralik torm, puhangud 24m/s. Iga 10-20 sekundi järel tulid väga kõvad tuulepuhangud, mis rappisid telki korralikult. Oleks vaadanud ilmaprognoosi (nagu peab), oleks pannud telgi natukese teise nurga alla ja teinud paremad lumeankrud. Samas olid meil telgi otstes suusad, mis tunneltelki püsti hoidsid. Ja hästi hoidsid, telk ei tulnudki maailma küljest lahti. See mäsu kesti kusagil 4-5 tundi.
Tormiga kaasnes ka õhurõhu ja temperatuuri muutus. Hommikuks oli õhtusest -2C saanud -20C. Ilmselgelt polnud meie suusajälgedest midagi järgi peale seda tormi, mis lahtise lume oma äranägemise järgi ümber paigutas. Saime ka -20C ilusti hakkama, kõige raskem oli hommikul jäätnud suusasaabast jalga panna, läks mitu minutit pusimist ja vandumist (Maili sai lihtsamini hakkama – tal madalam saabas ka). Õnneks meil väljavõetava viltvoordiga suusasaapad, nii et vilt tuleb ööseks magamiskotti ja hommikul on soe ja kuiv. Ei kujutaks elu ette saapaga, millel vooder välja ei käi (ja öösel külmaga ära hangub). Superõnnelikud mõlemad kunagise matkasuusa saapa õige valiku üle.
28.12.2025. Ega seal hommikul pikka pidu ei olnudki. Kiire hommikusöök, telk kokku ja varakult liikuma.
Algul sõitisme ligi kilomeetri oma aimatavat jälge mööda, kuid siis suundusime teisele poole, et jõuda kiiremini metsateele. Olime suht kindlad, et esimene väike metsatee, mis kusagile ei vii, ei ole sahatatud, kuid siiski tõenäoliselt seal lihtsam liikuda. Suusk ja kelk uppusid iga sammuga jälle korralikult lumme. Samas vaja oli minna ja aitas ka teadmine, et väike metsatee viib varsti suuremale kruusateele, mis loodetavasti on puhataks lükatud. Nii ka oli, peale 2,5km lumes sumpamist jõudsime sahatatud teele. Viimased 4km läksid väga lihtsalt, nagu maanteel. Kusjuures ainuke inimene, keda seal nägime, oli sahamees, kes ütles, et juba poolest ööst lükkab peale tormi teid lahti. Looduses ei liikunud ühtegi inimest peale meie, sealhulgas ei näinud ei inimesi ega jälgi.
Edasi juba pikk autosõit Savonlinna tööle mõneks päevaks.
Kokkuvõttes oli lahe matk ja saime jälle kogemusi juurde, kuidas talvel pikemat matka teha. Hüttis oldud kaks ööd muidugi nagu kerge sohk, aga kuidas sa saad saunale ära öelda. Ei saa ju.
Lõppu mõned tähelepanekud ja õppetunnid:
- Tundrusuusad ei kanna absoluutselt puuderlumes, parimad suusad oleks nö pikad 2,5-3m metsasuusad. Kuigi nii õrnas lumes vajuks ka need ilmselt sisse mingil määral.
- Kuni -20C saame vabalt hakkama olemasolevate magasmiskottidega, mida kasutasime topelt üksteise sees.
- Aasta pimedamal ajal ei olegi polaarjoone taga pime 🙂 See oli üks postiivsemaid üllatusi. Kogu aeg on nagu päikse tõus, millele järgneb loojang. Ilus värviline taevas kogu “valge” aja. Meile hakkas see talvine kaamose valgus väga meeldima.
- Valmistehtud võikud säilivad hästi ja on hea kiire ja mugav soojaks lasta. Ei ole vaja pikalt külmas paljaste käte või kinnastega pusida.
- Lüikese päevaga matkates ei tahagi lõunat teha, piisab snäkkidest. Korralikum söök ainult hommikul ja õhtul. Kui mõni tund kauem matkaks, siis peaks lõunasöögi ka tegema ikka.
- Ka talvel ei tohi tuuleprognoosi ära unustada!
Loodetavati varsti jälle! 🙂
PS! Kui jõudsid lõpuni siis kirsiks tordil on ka video meie maktkast, head vaatamist! 🙂
